Paljud vanemad kipuvad võistlustel või trennis oma lapsi juhendama, ehki see on treeneri ülesanne. Kuid veel rohkem vanemaid teevad füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud laste võistlustelt kojusõidu mitte lihtsalt viletsaks kogemuseks, vaid täielikuks põrguks. Lapsed, kes on halva soorituse teinud või mängu kaotanud, istuvad pärast võistlust autos kinni nagu kurjategijad vangis ning on sunnitud ema või isa loengut kuulates kõrvu kraapima. Noomituskõne autos aga ei paranda lapse tulemusi ega kasvata armastust spordi vastu. Vastupidi, lisaks tuju rikkumisele kaotavad lapsed motivatsiooni ja võivad hakata mõtlema, miks nad üldse sporti teevad.
Üks ettevõtja ja tennise harrastaja, kes oma tütrest uut tennisestaari monteerida üritas, kostitas pärast järjekordset kaotust tagaistmel istuvat tütart lausega: “Ma olen sinu alla nii palju pappi tagunud, et kui sa võitma ei hakka, lõpetad selle tennise ära.” Kuigi noore tennisisti arendamine nõuab tõesti ropult raha, ei saa laps vanemate survestamisel häid tulemusi teha. Tal puudub ka piisav elukogemus ja sõnavara, et vanematele vastu astuda ning vaevleb vaikides. Noorsportlase teekond võib olla täis kannatusi ja frustratsioone, kuid vanemapoolne surve on küll viimane, mida ta pärast kaotust kuulda tahab.
Ükskõik, millega me tegeleme, alati on keegi, kes
on meist targem, tugevam, ilusam või rikkam.
Sestap on oluline, et kui laps koduukse ette jõudnuna autost väljub, oleks tema enesetunne sama hea, või isegi veel parem kui peale mängu autosse istudes. Vanema ülesanne on mängujärgne kojusõit muuta meeldivaks kogemuseks, mis võimaldab lapsel tunda, et ta kontrollib ise oma spordialal tehtavaid sooritusi ning tahab selle alaga tegeleda.
Aktsepteeri last, hoolimata sellest, millised on tema sportlikud oskused ja esitlused. Kui kiidad teda ainult värava löömise eest, hakkab ta väravat mitte lüües end alaväärsena tundma, kaotab enesekindluse ning paneb talle igaks järgnevaks mänguks pinged peale.
Ära halvusta pärast kehva mängu ka treenerit, endal kaks kätt roolil — “treener on loll, treener ei tea midagi.” Sinu ettekujutus heast mängust võib erineda sellest, mida treener heaks mänguks peab. Laps ei suuda oma potentsiaali realiseerida, kui lapsevanem, kes kodus autoriteediks, kritiseerib juhendajat, kes on autoriteediks trennis. Lapsevanem ei tohiks jagada ka harjutusi või soovitusi vastupidiselt sellele, mida treener õpetab. See ajab lapse rohkem segadusse — ole lihtsalt vanem, kes kuulab, pakub tuge ja julgustust lapsele.
Üks kurb käitumisviis lisaks mängujärgsele noomituskõnele autos on, kui vanem muutub lapse kehva mängu järel kõnevõimetuks. Mõned võivad oma noore sportlase ssooritusest nii pettunud olla, et selmet minna pärast mängu koos sööma, ootab last koduteel ees tummfilm ja korisev vöövahe. Vaikusemäng muudab sõidu laastavaks ja ilmselt teeb see mõnel juhul isegi rohkem kahju kui verbaalne saagimine.
Lapsed alustavad sportimist vanemate suunamisel, kuid tihti lõpetavad sellega tegelemise just vanemate asjatundmatuse tõttu. Kuidas peaks vanemate suunamisel sporti tegev laps end tundma, kui saab sõimata emalt või isalt, kes ta spordiga tegelema on pannud? Ta ju tegeleb spordiga. Või saadab mõni lapsevanem oma võsu organiseeritud sporti uskudes, et laps võidab 100% kõik võistlustest ning on sooritustel ilmeksimatu? Ameerika ülikoolide üks edukaim korvpallitreener Bob Knight (Robert Montgomery Knight), kes võitis oma treenerikarjääri jooksul üle 900 mängu usub, et 80% saavutusspordist on mentaalne ja vaid 20% on füüsiline ettevalmistus.
Autosõit koju ei peaks lapsele stressi tekitama.
Seega peaks võistlustelt või trennist kojusõit seisnema julgustamises, mitte vaimses terroris. Ole hea kuulaja ja oma lapse suurim fänn. Kui spordilaps istub pärast kehva mängu autosse ja tunneb end halvasti, hoia jutt lühike ja positiivne, naerata ning sõida. Anna talle aega mäng läbi seedida ja räägi, kui ta on valmis sinuga rääkima.
Kui laps on valmis suhtlema, saad esitada küsimusi, mis muudavad kojusõidu meeldivaks dialoogiks, olgu seljataga võit, viik või kaotus:
Kas sa andsid endast täna parima? Küsimus, mis julgustab lapse tööeetikat. Kui ta teab, et andis endast parima, pole sul mõtet kehva tulemuse pärast tema hinges kriipida.
Kas sa olid tänal hea sportlane? Küsimus, mis tuletab talle meelde viisaka sportlase käitumist. Eeskujulik spordilaps on mängus aus ning suhtub treeneritesse, kohtunikesse ja kaasmängijatesse austavalt ja lugupidavalt.
Mida sa tänasest mängust õppisid? Suurepärane avatud küsimus, millele on keeruline jah/ei vastusega reageerida, paneb last mõtlema ja julgustab pikemaks dialoogiks.
Lase lapsel endal vestlust juhtida ja ära sunni talle midagi peale. Ära unusta, et ta lõpetas just mängu või treeningu ning võib olla füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnatud. Anna talle alati teada, et armastad teda ja oled tema üle uhke, olenemata mängu tulemusest või trennis tehtud sooritusest.
Comments