Kas oled pead murdnud, kuidas mõtlevad tippsportlased, kes end täielikult realiseerida suudavad ning millised tegurid takistavad paljudel teistel oma unistused teoks teha? Käesolevas postituses kirjeldan tippsportlaste ja keskpäraste sportlaste erinevusi, mis ei põhine mitte sportlase talendil vaid mõtteviislil ning mille järgides võib sinu laps jõuda kaugemale kui tema trennikaaslased — seda nii spordis kui tavaelus.
Paljud andekad noorsportlased üle maailma ei kasuta kahjuks oma täit potentsiaali, kuna noore inimesena puudub neil õige mõtteviis, mis on edasise sportliku arengu ja edu aluseks. Nii võib juhtuda, et füüsilised talendid, keda varakult “imelasteks” peetakse, saavad keskpärased sportlased ning vähem andekad, kellel mindset stabiilselt õigel rööpal loksub, on hiljem maailmatasemel tippsportlased.
Aga mis on see x-faktor, mis eristab maailmatasemel tippsportlaseks pürgivat noorsportlast keskpärasest kohaliku tasemega atleedist? Reastan 10 tegurit, mida usun olevat pikaajalise ja stabiilse edu aluseks ning mille iga punkti täitmisel võiks sinu spordilaps suurendada enda läbimurret maailma tippude sekka.
Järjekindlus — pean seda kõige suuremaks trumpässaks isikuomaduste kaardipakis. Ei ole tippsportlast, kelle elus poleks esinenud tagasilööke. Kogu sportlik elutee on täis takistusi, mis teda proovile panevad ja mis pikaajaliste pingutuste tegemiseks jõu ära söövad: vigastused, varumeheks sattumine, konfliktid treeneri või meeskonnakaaslastega, hiline kasvuspurt, vanemate vastuseis, koolikohustused, elukoha vahetus, treeneri vahetus, lähedase kaotus, eesmärkide nurjumine. Need on näited, mille esile kerkides võib sportlane sattuda mõõnaperioodi ning mis võib tabada teda nõnda tugevalt, et ainuõige väljapääs selle vaimse valuga toimetulekuks on osaline või täielik järeleandmine oma eesmärkidele. Kuid tippsportlase mentaliteediga atleet ei anna alla ühegi temporaalse takistuse ees. Tal on sisemine motivatsioon, millest siin raamatus mitmel korral juttu olnud ning mis aitab tal barjääridest üle vantsida isegi siis, kui kohmitseb küünarnukkideni mudas.
Paindlik mõtteviis — usun, et kaugele jõuavad sportlased, kellel on paindlik mõtteviis. Kui fikseeritud mõtteviisiga sportlane on seda meelt, et tema käesolev andekus ja saavutatud edu viib teda ka edaspidi raketina taevasse, siis paindliku mõtteviisiga sportlane mõistab, et praegune edu võib iga hetk toore munana puruks kukkuda. Paindliku mõtteviisiga sportlane teab, et raske töö ja eneseareng on järjepidev protsess ning ei peatu enesetäiendustega isegi siis, kui on maailma parimaks saanud. Cristiano Ronaldo on pidurdamatu enesearendaja, kes pöörab igapäevaselt tohtutult tähelepanu treeningmetoodikale, toitumisele, puhkusele ning vaba aja veetmisele, et püsida jätkuvalt maailma parimana. Seega, kui keskpärased sportlased püüavad edu saavutades seda hoidma jääda, siis tippsportlased pole saavutatuga kunagi rahul ning on jätkuvalt näljased arenema, et uuesti ja uuesti võita.
Oskab öelda EI — tippsportlase mentaliteediga sportlane oskab öelda EI asjadele, mis ei toeta tema eesmärke ning mõistab, et võimsa saavutuse realiseerimiseks tuleb tal palju lustiaega ohverdada. Nad ei osale igal sünnipäevapeol ega koosviibimisel, ei tee pikemaid väljasõite ega turismireise, ei käi igal nädalavahetusel vanaema juures ega landi ööklubis uut ämmatütart. Tippsportlase mentaliteediga sportlane ei loobu ühestki trennist või programmist, mis viiks ta lähemale oma eesmärgile. Ta adub, et maailma parimate hulka jõudmiseks on iga kasutatud tund tähtis, olgu selleks trenn või õige puhkus. Eesti Koolispordi Liidu president ja olümpiavõitja Gerd Kanter loobus oma sportlaskarjääri jooksul paljudest lustitundidest ning keskendus ainult maailma parimaks kettaheitjaks saamisele. Titaan ei kahetse täna grammigi ning kõik EI ütlemised olid tema enda sõnul seda väärt. Tippsportlane ei usu ka imedesse, on ratsionaalne ning kujundab ise oma tuleviku. Ta oskab öelda EI šarlatanidele, soolapuhujatele, pendlimeestele ja nõidadele, kes tema siiraid ambitsioone ära kasutada himustaksid.
Tervislikud eluviisid — tippu ihkav sportlane ei mängi ebatervislike eluviisidega. Ta teab, et õige toitumine tagab talle vajalikud energiavarud maksimaalseks pingutuseks ning vähendab spordivigastuste riski. Ta teab, et alkohol pärsib lihaste tööd, takistab korrapärast seedimist, nõrgestab tema intellekti ja närvisüsteemi ning alkost saadud kalorid on tühjad lisakalorid. Probleem ei ole ühes klaasis õlles pärast sauna või klaasis veinis toidu kõrvale ühel päeval nädalas, kuid ühikute suurenedes seab sportlane ohtu enda ambitsioonid. Ragnar Klavan mõistis varakult, kui 16 aastasena aastavahetuse peolt elu esimese põrgujoogi elamusega koju naases ning perekonna silme all esikusse kogu oma sisikonna maha keerutas, et vist läks paljuks. Edasi tarbis vutimees harva ja vähe ning see ei takistanud tal jõuda sinna, kuhu ta välja jõudis.
Ka kehaline aktiivsus tuleb tippu pürgival sportlasel hoida igas olukorras toonuses — kui mõni spordivigastus kostitab, asuvad nad koheselt otsima võimalusi, kuidas paranemisele hoogu juurde anda ning milliseid harjutusi ja metoodikaid rakendada, et vähemalt terved ihuliikmed aktiivsena hoida.
5. Õiged kaaslased — “sa oled see, kes on viis inimest, kellega kõige rohkem aega veedad.” Selle üldtuntud väite kohta tuleks suhtuda minu arvates reservaadiga, kuid tõetera on siiski siin olemas. Kui spordilaps treenib pikemat aega nendega, kes on temast madalamal levelil, võib tema tase peatuda või isegi langeda. Kui aga parematega, on potentsiaal, et tema tase tõuseb. Kindlasti ei tähenda “õiged kaaslased” vaid seda, et last ümbritsevad sõbrad peavad tingimata temast igas segmendis paremad olema. Ja miks peaks paremad enda kõrvale kehvemaid soovima? Selle seisukoha mõte on, et väldi kaaslasi, kes pidurdavad sinu eesmärke ja veeda rohkem aega nende seltsis, kes sinu eesmärke toidavad.
Kui sinu sportimist armastavale lapsele meeldib lugeda, võiks ta neelata inspireerivaid spordibiograafiaid. Keskmise raamat sisaldab kuni 100 000 sõna ning keskmise lugemiskiirusega 300 sõna minutis, kulub raamatu läbimiseks 5,5 tundi. Seda aega on hea kasutada, et lasta füüsilisel kehal puhata, panna töösse oma mentaalne instrument ning veeta puhketunnid näiteks Michael Jordani, Andrei Agassi või Cristiano Ronaldo seltsis.
6. Pidev eneseareng — tippsportlase hammas on püsivalt verel isiklike oskuste arendamise ja uute väljakutsete peale. Kui keskpärane sportlane osaleb organiseeritud treeningus nagu kord ja kohus, siis maailma paremikku ihkav sportlane tegeleb lisaks tavatreeningule konstantselt ka enda võimekuse arendamisega, et jõuda järgmistesse kõrgustesse. Tuleta meelde David Beckhami karistuslööke läbi autorehvi pärast ühistreeningut, Kobe Bryanti 800 hüppe pealt viset enne ühistreeningut või Michael Jordani pimesilmi vabaviskeid. Need mehed poleks iialgi jõudnud nii kaugele, kui oleksid piirdunud vaid treeneri poolt läbi viidud treeningtundidega.
Tippsportlase mentaliteediga atleedid tõstavad oma meisterlikkust, kui pööravad treeningutel tähelepanu oma nõrkadele külgedele, et muuta ka nõrgad küljed tugevamaks. Sellise mõtteviisiga juba noorest peale treenides, areneb välja harjumus, mis kannab sportlast kogu edasise karjääri.
7. Kannatlikkus — tippsportlased on kannatliku meelega. Kui keskpärane sportlane ei saa täpselt aru, kui palju vaeva tuleb tippu jõudmise nimel päriselt näha ning jääb lootma tasuta kosmoselennule, siis tippsportlane on jaganud oma suured eesmärgid paljudeks väikesteks tükkideks ning panevad ise raketi kokku. Ta teab, et kui asjad koheselt ei õnnestu, treenib ta visalt edasi ja usub iseendasse.
8. Aus sport — tippu pürgiv sportlane ei mõtle kahtlastele skeemidele, keelatud ainetele, ega pettustele. Enamus keskpäraseid sportlasi, kes sponsorite poolt toetatud, eelistab ausat sporti, kuid on ka üksikuid vastupidiseid näiteid. Piltlikult kõneldes poleks ükski aus Eesti tippsportlane Mati Alaveri sponsori poolt toetatud Mercede tagaistmele istuma mahtunud. Küll aga tundsid end seal mugavalt ülejäänud “Kindrali” dopingu propaganda poolt loputatud suuskurid, kelle kehad isegi illegaalse vere mikseerimise järel suuremaid pöördeid sisse ei võtnud. Ka spordipettused ja kiire raha meelitab sageli noori ja väga häid sportlasi.
1994. aastal rikkus oma stratosfääri ennustatava tuleviku Arizona Osariigi Ülikooli ajaloo suurim korvikütt ja NBA potentsiaaliga Stevin Smith, kes teenis ülikoolis kossu mängides pettusega $20 000. NBA lepinguga aga, mis oli nii andekale mehele peaaegu et garanteeritud, oleks ta sama summa teeninud juba esimese nädalaga. Netflix´is on sellest ka dokumentaalfilm “Bad Sport”, episood 1 pealkirjaga "Hoop Schemes.” Õpetlik lugu, mida soovitan kindlasti vaadata eriti just noortel.
9. Usk iseendasse — tippsportlasel on pidurdamatu optimism ja usk iseendasse. Kui keskpärane sportlane võib mõne talle olulise inimese soovitusel või teele sillutatud takistuste mõjul oma meelt muuta ja eesmärkide suhtes järeleandmisi teha, siis tippsportlast ei heiduta isegi mitte see, kui kogu maailm on tema vastu pöördunud. Nii on sageli juhtunud, et sportlane, kes kogeb mõnd tragöödiat või perekondlikku õnnetust, võib vahetult pärast seda teha oma senise elu parimad tulemused.
19. märtsil 2022 püstitas Eesti kergejõustiklane Karl-Erik Nazarov Belgradis kergejõustiku sise MM-i 60 m jooksu eeljooksus Eesti siserekordi ajaga 6,55 ning võitis finaalis ajaga 6,58 kõrge neljanda koha. Kuuldavasti oli Nazarov just enne MM kaotanud lähedase pereliikme.
1995 aastal Austraalia lahtiste veerandfinaalis mängis üks tolle aja parimaid tennisiste Pete Sampras oma rivaali Jim Courieri vastu, jäädes kahes esimeses setis taha. Sampras tuli aga august välja, võitis kaks järgmist setti, viigistas kohtumise ning viis selle ostsustavasse viiendasse setti. Siis puhkes aga hea hoo sisse saanud ja võitu kindlustama asunud Sampras miljonite televaatajate ees ohjeldamatult nutma. Hiljem selgus, et Samprase sõbral, mentoril ja treeneril Tim Gulliksonil diagnoositi ajuvähk ning ta tuli vahetult enne turniiri algust riietusruumis kokku kukkumist tagasi koju lennutada. Sampras, kes oleks võinud turniiri pooleli jätta, võitis lõpuks matši 6:7 (4-7), 6:7 (3-7), 6-3, 6-4, 6-3 ning jõudis finaali, kus kaotas siiski Andre Agassi´le 4–6, 6–1, 7–6(8–6), 6–4.
Kui Michael Jordani isa 1993 aasta juulis juhuslike jõmmide poolt maha lasti, ei soovinud Jordan, kes oma isaga väga lähedane oli, oktoobris algaval NBA hooaja mängudel osaleda. Hooaja keskel teatas aga maailma parim kossumees meeskonnaga liitumisest ning jätkas veel parema mängijana. Chicago Bulls võitis kolm järjestikust meistritiitlit aastatel 1996–1998, millest kõige emotsionaalsem oli 1996. aasta NBA meistritiitel, kui Bulls võitis isadepäeval ning Jordan pühendas võidu just varalahkunud isale.
10. Perekonna toetus — paigutasin selle viimaseks, kuid see pole vähem tähtis võrreldes eelneva 9 nimetatuga. Vastupidi, see võtab kogu kompoti kokku, sest tippsportlasel on toetavate vanemate ja perekonna näol suurim tugi, mis olla saab. Kuid selleks, et lapsevanem oskaks oma spordilast tema teekonnal õigesti toetada, peaksid paljud vanemad end esmalt harima. Et me ei peaks kuulma lugusid, kuidas vanema (ja/või treeneri) survestamisel on noor sportlane muutunud depressiivseks, hakanud oma spordiala vihkama või soovib spordist täielikult loobuda.
Comentarios