USA Rahvusliku Noortespordi Liidu (NAYS) uuringu põhjal jätab 70% lastest organiseeritud sporditegevuse pooleli vanuseks 13. Eestis pole vastavat uuringut läbi viidud, kuid probleem on sama, murdeikka jõudnud lapsed ei jää trenni püsima. Põhjusi spordist loobumiseks on erinevaid ning esineb sageli ka juba enne murdeiga. Toon mõned korduvad motiivid, miks lapsed trennid pooleli jätavad või spordiala vahetada soovivad:
Võib tulla ette, et sinu laps soovib spordiala vahetada, kuna tema sõbrad on liikunud uue ala juurde ning ta tunneb samuti soovi olla seal, kus on talle tuttavad kaaslased.
Trennist lahkumise põhjuseks võib olla ka treener, kes on lapse vastu liialt nõudlik või muul moel ebamugav. See võib tekitada negatiivseid emotsioone ning laps ei pruugi enam tahta konkreetses trennis osaleda.
Lapsed võivad tunda soovi loobuda spordist ka liialt suurte nõudmiste ja ootuste tõttu, mille panevad peale nende enda vanemad, kes eesmärkide nimel last survestama asuvad. Nii võib armastus spordi vastu hääbuda ja laps sporti vastumeelselt suhtuma hakata.
Tihtipeale on laste eest spordiala valinud nende vanemad, arvestamata lapse individuaalseid isikuomadusi. Laps, kes loomult introvertne ning kes end suuremas seltskonnas ebamugavalt tunneb, tahaks jalgpalli asemel võibolla hoopis vibu laskma hakata või soovib spordist sootuks loobuda.
Vahest on trennis mõni spordilaps, kes enda ebakindlust varjates ohutuna tunduva trennikaaslase välja valib ja teda kiusama hakkab. Tõmmates sellega kaasa ka teised kaaslased, et ennast grupi aktsepteeritud liikmena tunda.
Enda elu esimeses kossutrennis sain pilgatud mõned aastad vanema trennipoisi poolt, kellele minu keskmisest pikem kael ette jäi ning kes mind kaelkirjakuks hüüdma hakkas. Tõenäoliselt oli see ka põhjuseks, miks ma kossutrenni kauemaks püsima ei jäänud. Huvitav küll, kuid hiljem sai sellest lontrusest psühholoog, kes nüüd ise saatusekaaslasi vastuvõtul turgutab.
Kuid miks jätab 70% lastest trennid pooleli vanuseks 13?
Selles vanuses muutub maailm lapse sees ja ümber. Murdeikka jõudnud laps on valmis kujundama oma identiteeti ja hakkama “täiskasvanuks”. Huvid muutuvad ja hormoonid tramburaitavad. Kui ta varem tugines erinevates otsustes vaid sinu soovidele, siis nüüd on ta valmis sae käima tõmbama ja senisele elule lageraiet teostama hakkama. Tema elu mõte on nüüd midagi muud kui emme-issi soovide täitmine. Sõpradega aja veetmine ja kambavaimus piiride kompamine on uueks tõsielufilmiks — paljud proovivad esimest korda tubakatooteid, alkoholi, narkootikume ning huvi vastaspoole vastu muutub taltsutamatuks.
Kui varem oli laps trennigrupis üks andekamaid mängijaid, kes võibolla täitis ka kapteni rolli, siis nüüd tuleb tal konkureerida üha tugevamas seltskonnas, kus kõik oma positsiooni eest võitlevad. Varasema skoorimise asemel sügeleb ta nüüd varumeeste pingil ja palvetab, et üldse platsile pääseks. See on aga alles kujunevale indiviidile suur suutäis ning pähe võivad tekkida trennist loobumise mõtted.
Kui 6-12 aastased lapsed käivad trennis, sest nende vanemad panid nad sinna ning neile meeldib ema ja isa meele järgi tegutseda, siis 12-17 aastased teismelised on seal, kus on nende sõbrad. Isiklikult usun, et kui lapsevanem tegeleb aktiivselt spordiga, jääb tema teismeline spordi juurde püsima, kuna vanema eeskuju on osa lapse kujunevast identiteedist. Kui lapsevanem ei tegele spordiga, võib teismeline tunda end mugavamalt seltskonnas, kus sport on asendunud uute huvidega, mis sageli ebatervislikud.
Kui laps on 17+ ning tegeleb jätkuvalt spordiga, teeb
ta seda tõenäoliselt sisemisest motivatsioonist.
Kindlasti on olukordi, kus laste trennidest loobumise plaanile tuleks lapsevanemal pidurit tõmmata. Suhtle temaga ja püüa välja selgitada, mis on see päris põhjus, miks ta spordist lahti öelda soovib. Kuid arvesta, et sa ei pruugi täit tõde teada saada, sest mitte kõigile teismelistele pole tõe rääkimine au sees. Kui hakkad teismelist trennis käima sundima, riskid edasise ausa suhtlusega. Muidugi võib ta sulle öelda, et käis trennis, kuid tegelikult kimus kooli taga metsas kamraadidega suitsu ja sõi koduteel konise hingeõhu leevendamiseks männiokkaid.
Mis iganes on tõuganud lapse spordist loobumise äärele, ei peaks lõpetamise otsust tegema kiirustades. Selgita välja põhjus ja leppige kokku aeg — paar nädalat, paar kuud, hooaja lõpuni käia veel trennis, et olla tema soovis veendunud. See oleks talle ka hea õppetund, et oluliste muudatuste tegemisel elus ei tohiks kiirustada. Samuti selgita välja, kas lapsel on treeningute lõpetamise plaanile alternatiiv või soovib ta spordist täielikult loobuda.
Kui oled otsustanud, et laps tuleb trennist ära, lõpeta see tema jaoks õpetlikult. Võimalusel lase tal endal treeneri või klubijuhi juurde minna, et tänada neid tehtud töö eest ning anda oma lahkumise soovist teada. Kui lased tal trennist lihtsalt minema jalutada, ei saa ta mingit õppetundi, kuidas suhteid väärikalt lõpetada. Elu on pikk, teed võivad ristuda samade isikutega kunagi tulevikus — võibolla soovib ta hiljem selle tiimi juurde naasta ja oleks hea, kui teda peetakse meeles positiivselt. Kui laps ei julge treenerile ütlema minna, et soovib lahkuda, võid võtta ise treenerile kõne ning selgitada olukorda lapse kuuldes. See on parem versioon kui lasta tal trennist sujuvalt haihtuda. Oluline, et su poeg või tütar saaks trennist lahkuda hea tundega.
Comments