Spordiala vahetuse soov, hea treeneri lahkumine või lapsevanema liigne nõudlikkus on ühed enamlevinud põhjused, miks noored lõpetavad sportimise. Kuidas aga selliseid olukordi ennetada ning laste ja noorte sportimise tahet hoida?
Tänapäeva noortesport on võrreldes paarikümne aasta tagusega muutunud väga võistluskeskseks — kasvanud on konkurents kui sellest tulenev surve lastele. Üha enam vanemaid, treenereid ja klubisid panevad rõhku võistlustel saavutatud tulemustele ning seda üsna varases lapseeas. See paneb aga lapsed olukorda, kus neil tuleb pidevalt tõestada oma oskusi ja võimeid, tõstes nii keskmesse saavutused, mitte sportimisrõõmu.
Teisalt mõjutab laste sporti ka sotsiaalmeedia, kus noored võrdlevad end teiste, kas omavanuste sportlaste või eakaaslastega, tekitades sel moel liigset saavutussurvet. Laps võib ainuüksi diivanil telefonis istudes luua illusiooni pidevast edukuse võidujooksust, mis soodustab ülemäärast enesekriitikat ja enesehindamist läbi teiste pilgu.
Sport on muutunud ka äriks, kaasates suuri summasid nii sponsorlepingute kui palga kaudu. Ainuüksi jalgpallurite Ronaldo 4,3 või Messi 2,8 miljoni dollari suurune nädalateenistus paneb paljusid vanemaid ehitama oma lastest investeerimisvedureid, millega kaasneb suurem rõhk nii võistlustele kui tulemustele.
Kuid laste esmane motivatsioon sportides ei peaks olema püüd superstaariks saada või vanemate investeerimisambitsioone täita, vaid sporditeekond peaks olema ka eneseavastusteekond.
Lapsed spordivad, et neil oleks lõbus, et arendada suhtlemisoskust, sihikindlust, meeskonnatööd, vastutuse võtmist, ambitsioonikust, enesekontrolli, organiseerimis- ja juhtimisoskust, teistega arvestamist, kaotustega toimetuleku oskust ja riskivõtmise oskust.
Kui vaatame, miks nooremad lapsed trenni pooleli soovivad jätta, on järgmised põhjused katkestamisel ühed enamlevinumad:
Laps soovib trenni vahetada, kuna sõbrad on liikunud teise ala juurde ning laps tunneb soovi järgneda oma sõpradele. Seda ei tohiks ei lapsevanem, treener, ega klubi takistada.
Klubist lahkub treener, mis lõhub hästi kokku kasvanud sõpruskonna. Vanemad asuvad otsima alternatiive, kuid uues trennis või grupis ei pruugi laps enam seda kamraadlust kogeda, millega ta harjunud oli.
Lahkumise põhjus võib olla nõudlik treener, kes on lapsele ebamugav. See võib tekitada negatiivseid emotsioone ning laps ei pruugi tahta enam trenni minna.
Lapsed võivad tahta spordist loobuda ka vanemate suurte nõudmiste tõttu, kes on teenimas enda huve, ega arvesta lapse soovidega. Hea tunne spordi suhtes hääbub ja laps tahab lõpetada.
Tihti on laste eest spordiala valinud vanemad, arvestamata lapse enda soove või isikuomadusi. Introvertne noor võib tunda end jalkatrennis võõrana, selmet vibu vinna tõmmata ja üksi märki tabada.
Trennis on mõni laps, kes oma ebakindlust varjates ohutuna tunduva kaaslase välja valib ja teda kiusama asub, tõmmates kaasa ka teised lapsed. Kes ei tahaks lahkuda?
Need on vaid mõned levinud põhjused, miks nooremad lapsed võivad avaldada soovi trenni enam mitte minna. Iga laps on unikaalne ning alati tasuks vanemana küsida endalt, kuidas ma saan last toetada ning mitte liiga suuri ambitsioone ehitada.
Väga oluline on alade mitmekesisus varajases eas. Lapsed, kes osalevad treeningutes, peaksid kindlasti oma sporditeel proovima erinevaid alasid ja seda isegi siis, kui klubi on valmis kärbseid pähe ajama ja lepingutega last kinni hoidma, et mitte temast ja pearahast ilma jääda. Erinevate trennide proovimine võimaldab lapsel endal avastada erinevaid spordialasid ja leida lõpuks sobivaim, mille juurde pidama jääda ning mida tõeliselt nautida. Ilma teisi alasid proovimata ei saa teada, mis päriselt meeldib ja sobib.
Erinevaid alasid tuleks alguses proovida puhtalt juba sellepärast, et kui last tabab hiljem miski, mis sunnib teda tema ainsast spordialast lahkuma, oleks tal keeruline alustada uue alaga nullist ning seda grupis, kus teised temast tugevamad ja teda omaks võtta ei taheta.
On mõistlik lubada oma 6 - 12 aastasel kogeda ja liikuda uute alade juurde ning sportida ka mitmel alal korraga. Ka Ameerika ülikooliliiga NCAA treenerid värbavad oma gruppidesse meelsamini neid noori, kes on lapsena teinud mitut ala, kuna nende lihased on paremini arenenud, neil on vähem vigastusi, parem koordinatsioon ja reaktsioonikiirus. Nad omandavad uusi elemente lihtsamini, oskavad paremini mängu lugeda, püsivad kauem spordis ning suudavad kergemini adapteeruda uuele spordialale.
70% lastest kaotab huvi spordi vastu 13-aastaselt
Ka siin võivad põhjused olla komplekssed, kuid 12-13 aastaste lastega juhtub palju asju korraga.
Kehas toimuvad suured närvisüsteemi ja hormonaalsed muutused. Lisaks kasvuspurt ning sellest tulenevad komplikatsioonid ka koordinatsioonis. Laps, kes enne kasvuspurti oli platsil väle, võib nüüd olla kohmakas ja aeglane. Uus olukord tekitab negatiivseid emotsioone ja võib põhjustada spordist loobumise mõtteid.
Ka treenerid ja klubid ootavad nüüd veel rohkem tulemusi. Laps, kes oli varem oma grupis põhimängija, avastab end järjest enam varumeeste pingilt. Uus olukord tekitab stressi, mis võib mõjutada tema enesekindlust ja motivatsiooni spordiga jätkamiseks.
Kui enne murdeiga pole lastel teistega võrdlemise vajadust ja isegi varumeeste pingil olemine ei valmistanud erilist meelehärmi, siis nüüd võib võrdlemine tekitada suuremat soovi sobituda sotsiaalsete normidega, milleks antud kontekstis on head sportlikud tulemused ja saavutused.
Noor tahab olla seltskonnas, kus tal on mugav, kus on sõbrad, kus on sarnaste huvidega noored. Kui spordi seltskonnas läheb ebamugavaks, liigutakse uude gruppi. Tihti pole uues grupis osalemine parim ja selmet laupäeva hommikul turniirile sõita, võistleb “meistersportlane” nüüd ajurakkude maha kündmises.
Kindlasti ei tohiks hukka mõista või sildistada neid vanemaid, kes paistavad liialt ambitsioonikad ja pühendunud oma noorsportlaste saavutustele, aidates neil täita treeningplaane või hallates eesolevaid võistlusi. Kui lapsevanemal on valik, kas 13-aastane läheb halvale teele, eelistaksin isegi olla see ambitsioonikas spordivanem, kelle üle teised nalja teevad, mitte aga see, kes oma alaealisel politseijaoskonnas järel käib.
Kuidas sporditeekonna katkestamist ennetada
Mis on aga võimalikud lahendused? Nooremad lapsed võivad avaldada soovi trennist lahkuda paljudel põhjustel ning seda pole mõtet peljata või last survestama hakata. Nõndasamuti ei maksa karta lapsele tutvustada uusi spordialasid, sest just nii leiab ta selle õige, kuhu pidama jääda või kuhu tagasi pöörduda.
Murdeikka jõudnud loobujaga tasub aga asuda läbi rääkima, miks ta spordist loobuda tahab ning kõnelda spordi vajalikkusest ja rõhutada sellest saadavaid väärtusi. Pakkuda talle alternatiive nagu jõusaal, rühmatreeningud, rahvajooksud, suusamaratonid või teisi spordialasid.
Teda ei tohiks kindlasti survestada ja trennis käima sundida, sest nii võib ta hakata sulle ka valetama või sporti täielikult vihkama.
Samuti tasub leppida asjaoluga, et ka uues trennis, eriti meeskkonnaalal, kus võit oluline, ei pruugi laps enam soovitud väljundit ja enesetunnet leida.
Kui ta ei soovi siiski spordist midagi enam kuulda, ei tasuks meelt heita. Kui ta siiani on spordis osalenud, säilib tal siiski mingi spordipisik ning suure tõenäolisusega jätkab ta aktiivse liikumisega hiljem, kui on tekkinud keskmisest suurem soov hea välja näha või tõusnud teadlikkus heast tervisest.
Vanema eeskuju on olulisim
Vanemana on meil hea võimalus oma lapsi eeskujuga mõjutada. Kui vanem tegeleb aktiivse liikumisega, võtab osa rahvaspordiüritustest, suusatab, ujub, jookseb, sõidab ratast, on regulaarne jõusaali külastaja või rühmatreeningutes osaleja, on vanem oma lapse spordi poolelijätmist silmas pidades väga heas positsioonis.
Hindame tipp- ja saavutusspordi kõrval ka harrastussporti
Tänane Eesti laste ja noorte spordikultuur ning pearaha süsteem soosib tulemussporti — mida paremad tulemused, seda rohkem raha saab klubi. Loo autorile on lapsevanemad kirjutanud ja uurinud, mida teha, kui lapse treener ütleb, et ei näe tema 13-aastases enam potentsiaali.
Täna on paljudes noortel kujunenud arusaam, et kui laps tippu jõuda ei taha, võistlemise vastu isu puudub, on aeg sport lõpetada ja hakata tegelema millegagi, mis rohkem meelt lahutab. Kust säärane suhtumine treenerites tekib, et keskendun vaid tippudele?
Vastus on, et paremate tulemuste nimel.
Aga häid tulemusi meil spordis pole, kuna lastega tegelevate klubide hulgas ei leidu neid, kes oleksid enda alla koondanud talendid ja teeksid nendega keskendunult tööd ning kellest hiljem võiksid saada maailmatasemel tipud. Ehk lühidalt, puudub kvaliteet ja laiub kvantiteet. Ja kuidas saakski klubid seda teha, kui süsteem neid ei toeta? Ellu on ju vaja jääda ja lapsed peavad sporti saama.
Eelmisel aastal Käärikul “Liikumisaasta” konverentsil sai loo autor võimaluse tutvustada ideed, et saavutusspordi kõrval jõulisemalt hindama ka harrastussporti.
Usun, et riik peaks leidma võimalused, et lastega tegelevad klubid vabaneksid mõttelaadist, et ainult “tegijad” noored on väärt spordis osalemist jätkama, ülejäänud mingu koju.
Peame siinkohal nõrgemate ja keskpäraste tulemustega lastele looma treeninggrupid, kus ei võistelda ja kus noored saaksid pingevabalt oma meelisalal jätkata. Lapsed tunneksid end turvaliselt ja vajalikuna ehk kuuluma gruppi.
Mõte pakkuda noortele alternatiivseid treeninggruppe on inspireeritud Pärnu Purjespordikooli treeneri Elise Umbilt, kes on sarnase grupi loonud võistlusgruppide kõrvale.
Noorte spordiharrastuse katkemist ennetaks ka see, kui kõik lastega tegelevad spordikoolid peaksid olema kohustatud pakkuma murdeikka jõudvatele lastele süsteemset toetust spordiala jätkamiseks harrastustasemel.
Oluline on kujundada nendest gruppidest väärikad keskkonnad, kus keskpärased ja nõrgemad noored tunneksid end prestiižselt ja aktsepteeritult.
Samal ajal peaksid ambitsioonikad noorsportlased, kes soovivad jätkata saavutusspordi või tippspordi tasemel, õppima hindama ja austama neid harrastusgruppe, kus treenivad edasi nende sõbrad, kellega nad koos oma sporditeed alustasid.
Spordiga tegelemine peaks olema kõigile avatud ja toetav, olgu eesmärgiks tipptasemel võistlemine või lihtsalt liikumisrõõmu leidmine. Spordi jätkusuutlikkus sõltub meie võimest luua kõigile osalejatele sobivad ja toetavad tingimused nende sporditee jätkamiseks ja elukestva spordiarmastuse kujundamiseks.
Comments