Enne kui antud teema lahti seletada, tahan meelde tuletada, et laste ja noortesport pole loodud ainult tippsportlaste kasvatamiseks. See on mõeldud laste ja noorte iseloomu, vaimse sitkuse, sihikindluse, füüsilise kirjaoskuse ning elukestva spordiarmastuse kujundamiseks. Kuid viimaste aegade probleem on just see, et noortele sportlastele seatakse liialt kõrged eesmärgid. Domineerivad ka loosungid “No pain, no gain” ehk pole valu, pole tulemust. Kui soovid oma lapsel aidata jõuda kõrgemate eesmärkideni, unusta Hollywoodi muistendid. Suure eesmärgi seadmine võib küll tunduda äge ja motiveeriv, kuid selle poole püüdlemine sööb palju vaimset energiat ja tekitab stressi, mis võib viia läbipõlemiseni.
Suurte eesmärkide saavutamiseks tuleks esmalt veenduda, kas laps tegeleb spordiga sisemisest või välisest motivatsioonist. Kui ta käib trennis ainult selleks, et oma emale ja isale meele järgi olla, on tegemist välise motivaatoriga, millest kahjuks ei piisa kõrgete eesmärkide saavutamiseks. Välise motivatsiooni lõksu satub laps näiteks siis, kui vanem on asunud teda trennis käimise nimel premeerima asjade kinkimise või käest ära võtmisega. “Kui sa täna trenni ei lähe, siis arvutiga ei mängi” või “kui trenni lähed, sööme pärast jäätist.” Säärane lähenemisviis võib töötada mõnda aega, kuid devalveerub peagi ning paneb siis lapsevanema uusi skeeme otsima, kuidas last pardi kombel peibutada.
Suurte eesmärkide saavutamiseks vajab spordilaps sisemist motivatsiooni.
Laps peab ise tahtma trenni minna. Nagu juba ühes eelnevas kirjutises mainisin, siis on kuuluvuse tunne on Maslow vajaduste hierarhias kolmandal püramiidi astmel ja inimloomusele omane. Seega on gruppi kuulumine üheks sisemiseks motivaatoriks lapse organiseeritud sportimisel. Muidugi eeldab see, et tal on selles kambas hea olla ning keegi ei kiusa ega kahjusta tema kujunevat identiteeti. Maslow püramiidi neljandal astmel on vajadus tunnustuse järgi — spordilaps teeb trenni ning tunneb end treeneri, vanemate ja kaaslaste pilgu all kiidetud ning tunnustatud. Viiendal ehk kõrgeimal astmel eneseteostus — spordilaps treenib enda isikliku sooritusvõime parandamiseks ning naudib pingutuste tulemusel saavutatud edu.
Kui esmased vajadused nagu toit, vesi, riided ja peavari (Maslow püramiidi esimene aste) on täidetud ning laps treenib turvalises keskkonnas (Maslow püramiidi teine aste), saab lapsevanem abiks olla kõrgemate eesmärkide saavutamisel, eeldusel et ülejäänud kolm vajadust (kuuluvus, tunnustus, eneseteostus) tulevad lapse sisemisest motivatsioonist, mitte vanema manipulatsioonivõtetest.
Suurte eesmärkide seadmisel hoiduge kättesaamatutest ja ebarealistlikest eesmärkidest, sest need on sisutühjad unistused. Näiteks “tahan saada maailma parimaks väravavahiks” kõlab küll ambitsioonikalt, kuid on vähemalt esialgu kättesaamatu ja ebarealistlik.
Suured eesmärgid olgu realistlikud, selged ning jagatud lühemateks etappideks. Kui 10 aastane väravavaht seab eesmärgiks viie aastaga Eesti U15 põhiväravavahiks saada, on see rohkem kahe jalaga maa peal plaan kui end kohe maailma parimaks ulmelda. Kuid ka selle eesmärgi saavutamiseks vajab laps plaani, mis jagatud lühemateks etappideks, et püsida motiveerituna. See võimaldab tal keskenduda ühele eesmärgile korraga ning loob selgema tee eduni.
Tõenäoliselt pole sul endal teadmisi, kuidas lapsel aidata kõrgemate eesmärkideni jõuda ja ka enamik lapsi ei tea ise, mida selleks teha vaja. Räägi treenerile lapse eesmärgist ning koostage etapilised ülesanded, mis tõstaksid tema konkurentsivõimet ja aitaksid tal 5 aastaga U15 põhiväravavahiks saada. Näiteks, kuidas arendada reaktsioonikiirust, motoorseid oskusi, head kommunikatsiooni kaitsemängijatega, platsil toimuva nägemist, penalti kaitsmist, hüppevõimet jne. Kõiki ülesandeid annab formaalsele treeningtunnile lisaks eraldi harjutada ja efektiivselt kulutatud ajaga oma konkurentsitaset teiste samaealiste väravavahtide seas tõsta.
Kui ta on saanud U15 põhiväravavahiks, võiks seada eesmärgiks U21 ning siis Eesti koondise põhiväravavahiks. Kui A-koondis terendab, võiks maailma parimaks väravavahiks saamine eesmärgiks seada. Kuid pane tähele! Kõik eesmärgid peavad olema lapse enda omad ja lähtuma tema sisemisest motivatsioonist. Kui eesmärk on ainult sinu, ei jõua ta esimesest etapistki kaugemale.
Jätkates noore väravavahi näitel, siis suure eesmärgi saavutamise teekonnal ja edu mõõtmisel ei peaks loendama mänge, kus värav puhtana hoiti, penalte tõrjuti või meeskonnaga võite koguti, vaid pöörata tähelepanu noore puurivahi isiklike sooritusvõimete arengule — kas eraldi lisaks harjutanud kollkipper on treeneri koostatud plaani järgides tõstnud oma reaktsioonikiirust, motoorseid oskusi, suudab selgemini kommnunikeeruda kaitsemängijatega, näeb platsil toimuvat paremini ja hüppab palli püüdmiseks kõrgemale kui varem. Kui need oskused on täiustunud, liigub väravavaht eesmärgi suunas.
Ära kritiseeri last võistlustel saavutatud kehvade tulemuste pärast. Mis iganes alaga ta tegeleb, tuleb rõhk asetada endast parima andmisele, mitte keskenduda punktidele või lõpuajale. Kui neile ebaõnnestumisi nina alla hõõruda, jääks asi suure eesmärgi saavutamisest kaugele, nad võivad edaspidi võistluste suhtes ärevaks muutuda ja veel rohkem äparduma hakata. Tulemuseks võib olla õnnetu laps, kes soovib spordist loobuda.
Laps ei saa ise kontrollida, kui palju ta skoorib, mis ajaga jookseb või kui palju platsil viibib. Sinu roll on olla talle toeks ja kriitika tegemise asemel peaksid esitama küsimusi, mille üle tal on kontroll. Näiteks: “Kas sa andsid endast täna parima?” Kui ta näeb vaeva, kuid kaotus ei sõltunud temast, vajab ta toetavat ja hinnangutevaba keskkonda.
Lapsevanemana saame juhtida laste eesmärke, kuid ei tohi sundida nende täitmist. Alla 12 aastased lapsed teevad nagunii peaaegu kõike, et oma vanematele meeldida, kuid meie eesmärk on aidata oma lapsel muutuda enesekindlaks, mitte tema vaimurelvastust vähendada. Luhtunud võistluste järel võime anda neile nõu ja teha ettepanekuid vaid siis, kui kui nad on meilt seda ise palunud.
Comments