10 000 tunni reegli tegi kuulsaks New York Times bestseller, Outliers: The Story of Success (2008) autor Malcolm Gladwell, kelle sõnumiks oli, et kui soovid valitud alal maailmatasemel eksperdiks saada, tuleb treenida või harjutada 10 000 tundi ja parem on, kui alustada võimalikult varakult.
1975 aasta 30. detsembril sünnib Californias poiss nimega Tiger. Kui poiss on 6 kuune, ulatab golfi entusiastist isa talle laste golfikepi, et väikemees saaks mööda maja ringi roomata ja seda endaga kaasa tirida. 11 kuuselt, kui põnn on jalule tõusnud, matkib ta isa ja lennutab golfipalle garaažis olevas simulaatoris. Kahe aastaselt viib isa oma poja esimest korda golfirajale ning samal aastal demonstreerib poisu oma swingimise oskusi juba Ameerika telesaates The Mike Douglas Show ja CBS News. Kolme aastaselt võidab Tiger Woods oma esimese turniiri kuni 10 aastaste vanuseklassis, Ameerika on hullumas.
2013 aastal ilmus dokumentaalfilm The Short Game, kus jälgitakse 7 aastaste potentsiaalikate laps golfimängijate ettevalmistust 2012 aasta laste maailmameistrivõistlusteks. Filmitegijad külastavad kõigi kaheksa lapse kodusid, et viia läbi intervjuusid ja jälgida treeninguid. Tulevased golfistaarid treenivad iga ilmaga 7 päeva nädalas ja kõigil on kodus kümneid võidukarikaid. Vanemad on pannud lapsed uskuma, et neist saavad maailma parimad golfarid. Neid ülistavad eratreenerid, golfi entusiastid, kooliõpetajad kui imelapsi ja tulevasi superstaare.
Esimesena tutvustatakse 7 aastast Floridas elavat Allan Kournikovat, endise tennisisti Anna Kournikova poolvenda. Poiss räägib enesekindla entusiasmiga, kuidas ta tulevikus turniiridelt võidetud rahade eest omale marmorist golfiklubi ja suure hotelli koos väga hea restoraniga ostab.
Tüdrukul nimega Amari Averyl on magamistoa seinal Tiger Woodsi pildid ning jutustab, et tal on Woodsiga palju ühiseid omadusi. Isa annab teada, kuidas ta kutsub oma tütart “Tigress” ning loendab, mida ühist tütrel superstaariga on: samal päeval sünnipäev, sündinud samas maakonnas, isegi sama päritolu (isa must, ema asiaat), samal golfirajal löödud “hole in one” ja võitnud sama turniiri, mille Tiger Woods lapsena võitis.
Kuna filmi tehti 2012 aastal, kui peategelased olid 7 aastased, tuli mul kiusatus uurida, kuhu on nad jõudnud kümme aastat hiljem, mil nad on hilisteismelised ning ilmselt ka oma 10 000 tundi täis kogunud. Võiks ju arvata, et kui Tiger Woods, kes 17 aastaselt saab Stanfordi Ülikooli spordistipendiumi, võidab U.S. Junior Amateur Championship juba kolmandat korda järjest ning valitakse Golf World poolt aasta mängijaks, võiks keegi neist hilisteismelistest väärikaid tulemusi näidata.
Filmis osalenud laste World Amateur Golf Ranking 10 aastat hiljem
Allan Kournikova, kes plaanis tulevikus omale hotelliga golfiklubi osta, on täna meeste amatöör golfarite seas 3483 kohal. Amari Avery, kelle isa arvates oli tütrel Tiger Woodsiga palju ühist, on naiste amatöör golfarite seas siiski tunduvalt kõrgemal, 234 kohal. Nelja dokumentaalfilmis osalenud last ei leia tabelist.
Kindlasti on igal “imelapsel” oma lugu, kuhu ta tänaseks jõudnud ja millega tegelemas, kuid uut Tiger Woodsi nende hulgast ei tulnud. Mis toimub aga nüüd nende samade teismeliste peas, kellele lapsena staarimõtteid pähe aeti, oskavad kindlasti paremini kommenteerida psühholoogid.
Kognitiivpsühholoogid Fernand Gobeti ja Guillermo Campitelli uurisid malemängijaid ja avastasid, et malemeistri konkreetse taseme saavutamiseks kulunud treeningtundide arv oli erinevatel maletajatel erinev. Selleks, et malemeistriks saada, kulus ühel uuringus osalenul kõigest 728 tundi. Kõige rohkem kulus ühel teisel mängijal aga 16 120 tundi. See tähendab, et kiireima ja aeglaseima malemeistri taseme saavutamise vahe oli 22 korda.
Loomulikult on tõene, et mida rohkem aega treeningutele panustame, seda paremaid tulemusi võime saavutada, kuid me ei vaja tippu jõudmiseks võrdselt palju tunde ja täpselt samu stsenaariume. Maailmas on üks Tiger Woods, kellel on oma lugu ning kellel esineb vägevate tulemuste kõrvalt ka psüühikaprobleeme, mille taust võib osutuda just lapsepõlves kogetud puudustele — petta abikaasat ja laste ema 120 erineva naisega on võimas mentaalne häire.
On veel palju faktoreid, mis mängivad rolli absoluutsesse tippu jõudmisel: kliima, geenid, talent, distsipliin, sotsiaalne eneseohverdus, treeningtingimused, psühholoogilised tegurid, kodune olukord, lastevanemate tugi, keskendumisvõime, vigastuste vältimine, õnnefaktor. Ja isegi kõigi loetud tegurite ideaalsel koosmõjul mängib suurimat rolli ikkagi lapse enda sisemine motivatsioon, mis kujuneb välja alles teismeeas — enne seda kujundavad ja suunavad teda vanemad.
Ameerika Ühendriikide korvpalli olümpiakoondise Team USA üks ettevalmistustreener rääkis loo, kuidas nägi vahetult viiekordset NBA meistrit ja kahekordset olümpiavõitjat Kobe Bryant´it treenimas Londoni olümpia ettevalmistuslaagris ning miks usub, et varalahkunud superstaar nii edukas korvpallur oli. Treener, kes oli töötanud selliste nimedega nagu Carmelo Anthony ja Dwyane Wade, jutustas kuidas Bryant alustas laagris üldkehalise ettevalmistuse treeninguga kell 4:30 hommikul. Jätkas jooksu ja sprindi harjutustega kuni kell 6:00 ning seejärel jõusaali harjutustega kuni kell 7:00. Kell 7:00 kuni 11:00 tegi Bryant 4 tunni jooksul 800 hüppe pealt viset ning alles 11:00 alustas tavapärast trenni koos koondisega.
Tavatrennil ja spetsiifilisel trennil on vahe — ainult formaalsetele trennidele kuluvaid tunde kokku loendades võime küll rusikaga vastu rinda taguda, kui kõvat tööd teinud oleme, kuid tegelikult ei toimunud treeningu jooksul mingit progressi. Ka Michael Jordan ei saanud parimaks korvpalluriks ainult treeningplaani ja meeskonna ajakava järgi treenides. Jordani talent, tööeetika, pühendumus ja võidutahe eristas teda teistest korvpalluritest. Tal oli järjekindel, distsiplineeritud ning harjutas alati enne ja pärast meeskonna ühistreeninguid erinevaid positsiooniviskeid ja vabaviskeid kuniks suutis tabada neid isegi kinnisilmi. Mees allkirjastas ka oma esimese profilepingu klausliga, mis lubas tal NBA hooaja väliselt mängida korvpalli ja osaleda korvpalliga seotud tegevustel, millal iganes, kus iganes ja kuidas iganes.
Spordilapsel, kes tahab omal alal paremaks saada ja järjest tihedamas konkurentsis läbi lüüa, tuleks kogu aeg harjutada teistest rohkem, kuid tegeleda tuleks mõne kindla elemendi lihvimisega, mitte formaalse tavatreeningu järjepideva dubleerimisega ja 10 000 tunni loendamisega.
Ka David Beckhami fenomenaalne karistuslöökide oskus polnud juhus. YouTubest leiad 1996 aasta video, kus Beckham harjutab üksinda klubitreeningu väliselt karistuslööke, autorehv värava paremasse ristnurka nööriga riputatud. Beckham usub, et on elu jooksul harjutanud karistuslööke kümneid, kui mitte sadu tuhandeid kordi. Ta ütleb, et pole muud selle oskuse lihvimiseks teinud kui harjutanud nonstop.
Kui soovid uskuda 10 000 tunni reeglit, siis konverteeri see pigem spetsiifiliste oskuste arendamisele, mitte tundide loendamisele. Pole vahet, kas treenid 7428 või 13 126 tundi. Kui spordilaps ei arenda eraldiseisvalt kindlaid elemente, mis tõstaksid teistega võrreldes tema kvaliteeti, pole ka erilist lootust teistest paremaks saada ja tippu murda.
2013 aastal tunnistas aga see sama Malcolm Gladwell, kes Outliers raamatu kirjutas, et tema analüüs piirdus tegelikult nendega, kes tegelevad kognitiivselt nõudlike valdkondadega ning et on viga eeldada, et 10 000 tunni idee kehtib iga ala kohta."
Comments