Nagu mina, soovid ka sina oma lapsele parimat. Üritame vältida vigu, mida meie vanemad meid kasvatades tegid ning püüame säilitada positiivse, mida ise lapsepõlves kogesime. Keegi ei soovi oma last tahtlikult kahjustada ning igaüks meist usub, et tegutseb lapse heaolu arvestades. Kuid kõigi lastevanemate motiivid pole alati kahjuks lapse huvidest lähtuvad.
Meil Eestis on palju peresid, kus endisest profisportlasest ema või isa jälgedes järgmine põlvkond oma ambitsiooni realiseerimas: Dzintar ja Ragnar Klavan, Valmo ja Kerr Kriisa, Anna ja Arlet Levandi, Gert ja Kristian Kullamäe, Aivar ja Kaspar Kuusmaa, Anatoli Šmigun ja Kristina Šmigun-Vähi, Mart ja Markus Poom, Marko ja Patrik Kristal, Priit ja Siim-Sander Vene, Harri ja Henri Drell jne.
Kuid mitte ükski noorema generatsiooni esindaja, keda nimetasin, ei tegele sama spordialaga, kuna vanem on teda selleks sundinud. Enamus tippsportlaste lastel on olnud vaba valik tegeleda alaga, millega ise soovivad.
Jätan loendamata nende endiste tippsportlaste lapsed, kes kunagi profitasemele pole jõudnud. Võibolla polnud nad piisavalt andekad või puudus neil sisemine motivatsioon. Võimalik, et nad ei pidanud vastu ühiskonna survele, kes nõudis neilt vähemalt samal tasemel tulemusi kui tegid nende vanemad. Või olid nende vanemate intellektuaalsed veendumused piisavalt kõrged mõistmaks, et laps saab õnnelik olla vaid siis, kui on oma unistustes vaba.
Aga mitte kõigi maailma tippude järglased ei jõua vanematega samale pulgale. Michael Jordani kaks poega mängisid küll USA ülikooli liigas (NCAA) korvpalli, kuid ei jõudnud ligilähedalegi isa saavutustele.
Pelé poja Edinho suurimaks saavutuseks jäi Brasiilia jalgpalliklubi Santos mängimine, mis saavutas 1995. aastal Série A teise koha, kuid 2014. aastal mõisteti Edinho sootuks 12 aastaks vangi rahapesus ja narkokaubanduses.
Kuidas toimida aga siis, kui sa pole ise endine tippsportlane, kuid soovid mõnel konkreetsel spordialal oma lapsest siiski maailmatasemel tippsportlast teha?
Sellisel juhul soovitan sul sealt kõrgelt alla meie sekka tagasi tulla ja vaadata kaugemale oma ninaesisest. Isegi kui lapsel on sinuga palju ühist, on ta siiski eraldiseisev inimene, kellel on oma huvid ja unistused. Kui püüad eksperimentaal vormis täita oma unistust lapse kaudu, on see lapsele kahjulik ja eirab tema isikupära. Tema surumine sinu poolt määratud rolli tapab tema unikaalsed anded ja huvid, mida sina oma veidras egos ja vaimupimeduses ei märka.
Lapsevanema poolt konstrueeritud projektipõhisel
spordilapsel puudub pikaajaline perspektiiv.
Ekstreemsel juhul võid lapse kaudu oma unistuse täitmise muuta isegi vaimseks väärkohtlemiseks. Kui keelad tal kasutada mõnd talle meelepärast tegevust kuna ta ei järginud sinu poolt etteantud reegleid ja juhiseid, et sina saaksid oma poolelijäänud unistust teenida, tegeled sa tema emotsionaalse kuritarvitamisega. Sinu käitumine pakuks kindlasti huvi mõnele inimmõistust uurivale hingeteadlasele.
Muidugi leidub nimekaid maailma spordistaare, kes vanemate survestamisel juba pisikesest peale palju saavutanud, kuid nende sportlaste vaimne tervis pole alati päris omal kohal: Tiger Woods, Andre Agassi, Jennifer Capriati, Jelena Dokic jne.
Me peame aitama oma lastel unistusi täita, toetades neid nende unistuste poole püüdlemisel, mitte vastupidi. Igal lapsel on oma unikaalsed oskused ja anded, mida saab tõeliselt suureks arendada ainult sisemist motivatsiooni omavana. Laps peab olema oma unistustes vaba ja sõltumatu, sest ainult nii on ta võimeline saavutama suuri eesmärke ja säilitama oma mentaalse tervise.
Comments